Aeg-ajalt räägitakse ajast kui ühest lisamõõtmest meie tavapärases kolmemõõtmelises maailmas. See pole nii, sest kuigi me saame fikseerida mingi väikese väljavõtte sellel ajateljel, ei saa me oma asukohta sellel teljel muuta. Pigem on aeg hoopis funktsioon. Reeglite kogumik, kuidas (kolmemõõtmelised) asjad (kolmemõõtmelises) maailmas muutuvad. Mõte on siin selles, et asukoha järgmisel hektel saab arvutada välja sõltuvalt asukohast eelmisel hetkel (lisaks asukohale on vaja veel teada asja mõningaid muid parameetreid). Aeg on näiliselt lineaarne, tegelikult aga diskreetne (hüplik). Viimast seetõttu, et väikseimaks ühikuks võib ju võtta nanosekundi või midagi veel väikemat ja seegaei taju me aja hüplikkust. See on nagu teleka või kino pildiga — 1/25 sekundi (või väiksema) ajaühiku tagant vahetakse paigalolevat pilti ja meile tundub, et tegemist on liikuva pildiga.
Kui aga võtta aluseks, et aeg on abistav suurus näitamaks muutumist, siis tekib ka mõte, et ehk oleks võimalik kasutada mitut aega. Kohe tuleb endale aru anda piirangutest. Mitu aega ei tähenda paralleelmaailmu. Või kui tähendabki, siis puudub sellel igasugune praktiline väärtus (me ei saa hüppata kaootiliselt ühest ajast teise, sest nad eksisteerivad korraga ja me olemegi sel juhul alati mõlemas (mõeldagu siinkohal ühemõõtmelise ja kahemõõtmelise ruumi analoogiale). Teine piirang on see, et tegemist pole mingi tõenäosusega seotud mõtlemisega, et kahe aja summa on alati 1. See mõte on totaalselt vale. Miks me peaksime aja mõttes elama keras (ringis) kui ruumi mõttes me ju ei ela. See viimane polnud küll eriti veenev argument, aga las olla…
Igatahes tasuks aluseks võtta, et kui aegasid (suupäraselt öeldes: ajatelgi) on mitu, siis eksisteerivad nad korraga, ei ole üksteist välistavad (eksistentsi mõttes) ning on abistavad suurused erinevate muutuste arvutamiseks.
Sellest lähtudes on üks aeg (meie tavapärane, nimetame seda esimeseks ajateljeks) see, mille abil määratakse ära meie ja kogu muu kolmemõõtmelise sodi asukoht ja füüsilised parameetrid. Mittemateriaalste parameetrite muutumiseks on vajalik teine aeg. Tuletan meelde, et aeg on lihtsalt abistav suurus, milles kehtivad mingid reeglid. Aeg on kontroller.
Kuidas tekib aeg arvutis? Iga (enam-vähem võrdse) pisikese (füüsilise maailma) ajahetke järel (nt mingi aine molekuli tuumas toimuva korrapärase protsessi iga tsükli järel) tekitatakse elektriimpulss, mille käigus saab arvuti midagi ära teha. Meie jaoks on impuss millegi algus, mille reaktsiooniks me teeme midagi. Arvuti jaoks on impulss terve elu. Siis tekib järgmine impulss. Kuna eelmise impulsi elueal muutus midagi, siis uue impulsi ajal toimuv on eelmisest erinev.
Esimene aeg on kontroller, mille juhtida on meie asukoht igal järgmisel hektel. Näiteks kõrghoone katuselt alla hüpates. Iga järgmise impulsi (nanosekundi) ajal arvutatakse meie asukoht välja eelmise asukoha, reeglite (gravitatsioon) ja meie muude parameetrite (mass) abil. Teisisõnu, esimene aeg ütlem meile mis ja kus. Teine aeg ei saa siia kuidagi sekkuda. Pigem on teine aeg see, mille abil arvutatakse välja meie järgmine põhjus. Miks me üldse kõrghoone katuselt alla hüppasime (eeldusel, et tegemsit polnud füüsilise maailma põhjusega — keegi lükkas). See meie “miks hüppasime” on kindlasti sõltuvuses meie eelmise hetke põhjustest.
Kui me oskaksime mentaalseid parameetreid väljendada (mõõta?) ja nende juurde vastavad reeglid välja mõelda, siis suudaksime me nende parameetrite muutumist sama täpselt ennustada kui praegu asukoha muutumist. Juhin tähelepanu vaid sellele, et me ei oska alati reaalses keerulises maailmas asukohta (ja muid füüsiliste parameetrite väärtus) ennustada, kuna see maailm on nii keerulin. Tõsi, rakendusmatemaatika (mis sellega tegeleb), on teinud suuri edusamme. On võimalik välja arvutada silla komponentide purunemise tingimused. Ma ei ole kindel kui palju tänapäevane sillaehitus põhineb teadusel (“xx kandevõimega ja yy pikkusega silla parempoolsed alumised talad peavad olema läbimõõduga 22,43 cm”) ja kui palju kogemusel (“olen viimase 5 aasta jooksul kõik sillad projekteerinud 30cm läbimõõduga taladega ja ükski pole veel kokku kukkunud”), aga on tajutav, et suuremaid ehitisi niisama oletades valmis ei tee (nt Eiffeli torn).
Tagasi teise aja juurde tulles, et selle teadmisega midagi kasulikku peale hakata, tuleb alustuseks “avastada” tema mõju all olevad parameetrid ja see, mis ühikutes ja kuidas neid mõõdetakse. kui me oskame mõõta (ja neid mõõtmistulemusi väljendada), siis saame juba mitmete mõõtmiste tulemusena proovida leida reegelid. Ja kui muutmiste reeglid on olemas, siis saame hakata ennustama (seega ka juhtima). huvitav on aga see, et tegelikult me oleme suutelised oma “mikse” juhtima (autosuggession), aga täpne toimimine on teadmata.
Ja et asi veel segasem tunduks, võiks eeldada, et erinevad ajad mõjuvad tegelikult kaudselt ka teise aja mõjualusele maailmale. Näiteks õhumolekulide kiire asukohamuutus akna taga võib anda meile põhjuse mitte minna õue vaid pigem teha üks kuum tee.
